Mats Volberg 15.05.12

Kui inimene on poliitiline loom, nagu arvas Aristoteles, siis saab ta oma loomust tõeliselt realiseerida vaid teiste omasugustega ühte kogukonda asudes. Olles aga loonud poliitilise kogukonna, omandab inimene lisaks varasematele perekondlikele rollidele uue poliitilise rolli. Varem vaid kellegi tütar, ema ja õde olnud inimesest on saanud kodanik. Nii nagu perekondlikest rollidest tulenevad teatud tegevusjuhised (nt hoolitseda oma laste eest või austada oma vanemaid), siis tuleneb ka kodanik olemisest inimese jaoks teatud tegevusjuhised (enne kõike pean siinkohal silmas ühiskonda panustamist). Esimeste puhul tekib inimestel harva küsimus miks ta peaks neid järgima, viimaste puhul aga on levinud suhtumine "miks ma peaksin ühiskonda panustama?"

 

Tahaksin siinkohal pakkuda välja neli vastust sellele küsimusele. Täpsustuseks olgu lisatud, et "ühiskonda panustamisega" pean siinkohal silmas nii kodanikuühiskonnas tegutsemist kui poliitikast osavõtmist. Mõlemat saab teha otseselt (nt asutades mõne mittetulundusühingu või kandideerides valimistel) või kaudselt (nt annetades heategevusorganisatsioonile või osaledes valimistel). Kõik neli vastust kehtivad võrdselt mõlemat tüüpi ühiskonda panustamisele ning peaksid üksteist täiendama.

 

Olgugi, et poliitikateadlased ja filosoofid on seni vaid selles asjas ühel nõul, et demokraatia definitsiooni osas nad pole ühel nõul, siis leidub ilmselt väga vähe kui üldse selliseid inimesi, kes ütleksid, et meie siin Eestis ei ela demokraatias. Selle tõenduseks võiks viidata erinevatele empiirilistele andmetele, näiteks hindas Economist Intelligence Unit aastal 2011 Eesti demokraatiat 7,61 punktiga paigutades selle 34. kohale 167 riigi hulgas. Üheks demokraatia olulisemaks tunnuseks on see, et rahvas on kõrgeima võimu kandja, see tähendab, et igaüks meist kannab osa kõrgeimast võimust. Samuti on demokraatia tunnuseks erinevad vabadused, mis meile on garanteeritud, oma uusimas raportis hindas Freedom House Eesti poliitilisi- ja kodanikuvabadusi kõige kõrgema hindega.

 

"Suure jõuga kaasneb suur vastutus" ütles onu Ben Ämblikmehe koomiksis. Teiste sõnadega, need kellel on suur jõud lasub sama suur vastutus seda jõudu kasutada või mitte kasutada, sest nende võimuses on asju mõjutada või mitte mõjutada rohkem kui teistel. Üldiselt me ei leia, et keegi oleks vastutav nende asjade eest, mida ta ei mõjuta või täpsemini, mida tal pole võimalik mõjutada — näiteks ei ole keegi üks inimene vastutav selle eest, et suuremad kivid mererannas aja jooksul väiksemateks kuluvad ja väiksemad otsapidi liivaks muutuvad. Samas me leiame, et keegi kellel on põhimõtteline võime asju mõjutada ning ta ei teinud seda, siis peame teda tavaliselt tagajärgede eest vastutavaks — kellelegi ei saa omistada süüd selle eest, et ta ei aita mõnd hädasolijat, kes on kuskil teisel pool maakera; samas saab talle omistada süüd selle eest, et ta ei aita mõnd hädasolijat, kes tema kõrval on. Seega kuna me kõik oleme osa kõrgeimast võimust, siis meil on samuti suur vastutus, kuna me kõik võime mõjutada või hoiduda mõjutamast. See on esimene põhjus panustamaks ühiskonda — sest me suudame ja sest meil on see võimalik.

 

Kuid täiesti loomulik on sellisele olukorrale reageerida protestiga: pole meist keegi ju seda võimet asju mõjutada endale ise küsinud, seega võib tunduda, et tegu on ebaausa kohustusega. Paljud tahaksid ilmselt silmad kinni pigistada ja loota, et neid rahulda jäetaks, eirates neile antud võimet teiste elu paremaks teha.

 

Kui aga kõik kodanikud teeksid vaid seda, mida seadus neilt nõuab, st teeksid seda, mis kohustuslik, ja hoiduksid sellest, mis keelatud, siis viiks see ühiskonna laostumiseni — sest seadus kehtestab vaid eetilise miinimumi ning ei ütle midagi mitte-kohustuslike, kuid kiiduväärt tegude ega mitte-keelatud, kuid laiduväärt tegude kohta. See omakorda tähendaks, et me oleksime igapäevaselt tunnistajaks tegudele, mis on laiduväärt ning ei oleks tunnistajaks tegudele, mis on kiiduväärt. Ja kas me tõesti tahaksime sellises maailmas elada? Seega on meil veel teinegi põhjus panustada — sest vastasel juhul leiame end maailmast, mis ei vasta enam meie ettekujutusele heast maailmast.

 

Tõsi, seadust eetiliste kohustuste osas paksemaks kirjutada on keeruline. Seega sa võid vabalt istuda ning piirduda kohustustega ning mitte panustada ühiskondlikku tegevusse, kuid see kõik tähendab, et sul tuleb leppida tagajärgedega. Kui sa otsustad mitte panustada ühiskonda, siis tuleb sul leppida näiteks sellega, et see ühiskond muutub selliseks, kus sina enam ei soovi elada või sellega, et see ühiskond ei panusta sinusse. Kui sina piirdud vaid eetilise miinimumiga, siis miks teised ei peaks sama tegema? Ning me naudime igapäevaselt väga paljusid hüvesid, mida osutab meile riik või mida me osutame üksteistele kodanikuühiskonnas, kuid milleks meil puudub range kohustus. Mõned inimesed ehk on nõus loobuma erinevatest hüvedest alates ühistranspordist ja tervisekindlustusest või näiteks lihtsatest viisakusreeglitest, enamik ilmselt aga pole. Seega on veel kolmaski põhjus panustada — sest see on meile endile kasulik.

 

Jätkumõte selle liini juures on see, et isegi kui mõned inimesed on nõus leppima teatud tagajärgedega, mis saabuvad siis kui nad otsustavad lõpetada igasuguse panustamise ühiskonda, mis läheb kaugemale teatud kohustuslikust miinimumist. Siis kindlasti leidub selliseid inimesi, kes seda ei tee — kuid kuna nemad, olles osa rahvast, on kõrgeima võimu kandjad ning kuna keegi teine nende kõrval seda kõrgeimat võimu ei teosta, siis saavad nad kujundada ühiskonda oma nägemuse järgi. Ning need otsused ja muutused, mis siis järgnevad ei pruugi enam olla loobujatele vastuvõetavad — kuid siis võib olla juba hilja häält tõsta ja organiseeruda, sest siis on juba kogunemine keelatud ja vastaseis maha surutud. Seega on meil neljaski põhjus panustada — et vältida meile ebameeldivaid tulemusi.

Mats Volberg on Yorki Ülikooli filosoofiadoktorant ning töötab Tartu Ülikooli eetikakeskuses. Artikkel ilmub Eesti Kodanikuühiskonna Nädala raames. 

Martin A. Noorkõiv 05.04.12

Algus on juba tehtud

Praegu ongi õige hetk alustamiseks!

1. MTÜd - kas Sinu MTÜs on tekkinud mingeid mõtteid, mille kohta olete pidanud tõdema, et idee on ju väga hea, aga praegu ei jõua ette võtta? Nüüd on õige hetk ideega uuesti lagadale tulla, saada juurde hulk positiivselt meelestatud inimesi, kes tahavad mõtet teostama hakata!

2. Mõttetalgutel osalejad - oli hea mõte, aga teostajaid jäi väheseks? Inkubaatorid on suurepärane koht mõttega uuesti välja tulla ning ära teha! Sama kehtib ka arengukavade jms kohta.

3. Tahad aidata häid ideid teostada? - kõige rohkem ootamegi inkubaatoritele inimesi, kel põleb südames soov midagi ühiskonna heaks ära teha. Inkubaatorilt leiad hulga suurepäraseid ideid, mille teostamiseks Sinu abi vägagi oodatud on!

Loodetavasti jääme Sinuga peatse kohtumiseni! Loe lähemalt KUUR¹² inkubaatoritest ja tule osalema - kui mitte praegu, siis millal? Ja kui mitte Sina, siis kes veel? :)

16.01.12

Sul on tore loominguline idee, aga puudub raha selle teostamiseks? Meil on Sulle lahendus!

Festivali “Saksa kevad” raames toetab Goethe-Institut noorte entusiastide kõige loomingulisemat projekti summaga kuni 1500 eurot!

Toetuse tingimuseks on, et projektil peab olema seos Saksamaa kultuuri ja ühiskonnaga ning projekt peab toimuma Tartus ajavahemikus 12. aprill – 12. mai 2012

Palume saata projektikirjeldus PDF-formaadis kuni 20. veebruarini 2012 aadressile domus.dorpatensis@gmail.com
Parimate ideedega kandidaadid kutsume intervjuule.
Taotlusvormi leiad siit. Lisaks täidetud taotlusvormile palume saata lühike CV (1 lk) ning Sinu portfoolio väljavõte (kui see on olemas).

Küsimustele vastame hea meelega telefonil 7331345 või aadressil domus.dorpatensis@gmail.com

Jääme Teie ideed ootama!

Konkurssi rahastab Goethe-Institut Tallinn.

01.12.11

30. novembril anti Tallinnas kodanikupäevale pühendatud ning kultuuriministeeriumi poolt korraldatud vastuvõtul välja 2011. aasta SA Domus Dorpatensis stipendium, mille pälvis Anneli Anijärv oma panuse eest kogukonna ning kodanikuühiskonna arendamisse.

 

Domus Dorpatensise selle aasta stipendiaat on Anneli Anijärv Tuhalaane külast, Karksi vallast, Viljandimaalt. Anneli töötab Tuhalaane külamaja juhatajana ning kasutab oma professionaalseid oskusi ka vabatahtlikuna, otsides fonde, kuhu kirjutada projekte, püüdes leida sponsoreid ja toetajaid ning kaasates vabatahtlikke, kes aitaks projektitegevusi ellu viia.

Tema vabatahtlik tegevus on kodukandile väga oluline, kuna Karksi valla ääremaana on Tuhalaane küla jäänud ilma paljudest teenustest, mis suurema keskuse inimestele on iseenesest mõistetavad ja kättesaadavad. 

Anneli on innukas ning inspireeriv uute ideede genereerija, projektide elluviija ja aruandluse esitaja, kes abistab, nõustab ja juhendab meelsasti ka ümberkaudseid külaseltse.

 

Igal aastal annab SA Domus Dorpatensis välja kodanikustipendiumi suuruses 1 000 eurot (varem 15 000 krooni), et tunnustada kodanikualgatust ja kohaliku elu edendamist. 40 taotluse hulgast tegi valiku stipendiumikomisjon, kuhu kuulusid Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogu esimees ning Domus Dorpatensise endine juhataja Kristiina Tõnnisson, Avatud Eesti Fondi Avatud Valitsemise programmi koordinaator Kelly Grossthal ja 2010. aasta stipendiaat Carmen Ott.

Rohkem infot Domus Dorpatensise stipendiumi kohta leiate siit:

http://www.dorpatensis.ee/tegevus/stipendium

Martin A. Noorkõiv 28.11.11