Töörühmade arutelu tulemused

Rühm 1

1) Our group acknowledged that there is, for sure, a problem with tolerance issues in Tartu.

2) A process aiming at dealing with these problems should be carried out at the community level (a bottom-up approach) - ultimately making people feel responsible for the situation in their neighborhoods, workplaces etc.

3) A crucial objective is to "delegate" a sense of responsibility to community groups of various forms, as well as to parents and families. An essential measure is to agree on a simple platform of tolerance that schools, restaurants and clubs and other businesses, neighborhood groups, public transport, taxies etc. can adopt by putting up posters or stickers referring to the Tolerant Tartu Advocacy Network or its slogan ("Tartu - city of warm hearts"). This could imply declaring these community areas as for instance a "zone of tolerance" wherein all individuals, no matter what cultural, ethnic, religious etc. background they have will be welcomed and free to express their distinctive differences. It should be a central goal of the Tolerant Tartu Advocacy Network to make these posters/stickers a visible feature all over Tartu.

4) One idea is to establish a 'minority council' in order to facilitate communication of perceptions etc. between the city government and city council and minority groups. A city representative should be present at meetings in order to report back to the city administration as well as in order to inform in the forum about Tartu city policies. All minority groups (ethnic, possibly also religious, sexual, political) should be welcome to take part in the public hearings of the minority council. The council members themselves could be elected/appointed by the city council. Alternatively such a council could be named something akin to a "diversity council", with all segments of Tartu's population welcome to take part in pursuing dialogue across differing identities. Russians should naturally be included in such a council (also with one or more elected/appointed council members) - though the council should not be dominated by any one minority group.

5) Pupils in secondary education constitute an important target group. In being able to carry tolerance with them for a lifetime, plus passing it on to friends and families, they could be crucial catalyzers for positive change. Having minority representatives appear in class to talk about their backgrounds is essential.

6) The police does not appear to have a thoughful approach to tolerance issues, which they seem to treat like any other problem. They need training in dealing with racism, hate speech etc. as a social problem.

7) To facilitate intercultural exchange, and inclusion and visability in the world community, the city of Tartu should establish a formalized friendship town relationship with a city in either Asia, Africa or Latin America.

8) As for Tartu Ülikool, it appears to play an important and positive role with regard to tolerance issues today, but their connections with the local community are too poor. These connections should be improved, not least by hiring staff solely responsible for relating to the local community.

9) Action for a more tolerant Tartu has to be both constructive and realistic. This implies that we should proceed step by step, implementing one "small" measure after another. Successful and visible measures will

inspire further action.

10) The Tolerant Tartu Advocacy network should initiate a dialogue with skinheads (organized racists). Probably such a process should start out in the private, even though the ultimate aim would be to take it to the public stage. A principle for such a dialogue must be that all parties are welcome to express their views and reason openly about how they relate to issues of tolerance and intolerance. If we take freedom of speech seriously, a dialogue like this is crucial not only symbolically, but also in demonstrating the whole idea of tolerating people of different identities or opinions. Tolerance can only be proven by being practiced. Skinheads or whatever political group have the right to hold and propagate whatever view they choose to, but have to abstain from threatening or harassing their ideological enemies.


Rühm 2

I Kas tolerantsust on piisavalt? Kus on tolerantsust vähe?


1)Soome tudengid tundnud õppejõudude poolt distantseeritud, ülbet suhtumist. Aga see pigem akadeemilise kultuuri erinevus Eestis ja Soomes tervikuna, kui mittesalliv suhtumine soomlastesse.

2 Eesti tudengite suhtumine korporatiivne (väikesed, kinnised ringid)

3) Passiivset sallivust on, kuid vaja oleks ka aktiivset sallivust

4) Vene noored ei saa piisavalt Eesti kohta infot – vastastikune suhtumine põhineb erineval infol.

5) Negatiivset tähelepanu puuetega noorte suhtes nii palju, et nende vanemad eelistavad nendega mitte väljas käia.

6) Probleemiks ka sallivus vanemate inimeste suhtes

7)Tõsised ja pidevad probleemid mustanahaliste tudengitega

8) Üldine probleem – igasugused erinevused Eestis (võrreldes Saksamaaga) vähe tolereeritud.



II Kuidas saaks tolerantsust tõsta?


1)Teha tolerantsus „seksikaks“ – et see oleks oluline väärtus, mille poole noored tahavad püüda. Hetkel pole see ühiskonnas oluline teema.

2) Teadvustamine, et see on probleem. Praegu pole kõik selles veendunud.

3) Loesje valmis tegema integratsiooniprojekti läbi loomingu.

4) Kohati vaja ka lihtsalt rohkem teadmisi, nt puuetega inimeste suhtes (nt kes on liikumispuudega ei pruugi olla kurt). Teadmatusest tingitud valesti käitumine solvab.

5) Välistudengid üldhariduskoolidesse ja kutsekoolidesse tutvustama oma kultuuri, näitama, et nad on siin.

6) Avalikku teavet enam: plakatid, tänavaüritused,….

7) Vaja täiskasvanutele suunatud üritusi, kuna suhtumine algab kodust.

8) Üritusi, kus pandaks ennast teise inimese olukorda.

9) Tõsta poliitilist kultuuri, delikaatsust, nt suhtumist, hoiakuid ajakirjanduses . Teadlik ühtsuse kasvatamise programm: seoses rahvusega rõhutada positiivseid asju, negatiivsete uudiste korral mitte rõhutada inimese grupikuuluvust.

10) Positiivset nähtavust erinevustele

11)  Info kättesaadavus avalikus linnaruumis (sh bussid, taksod jne), kodulehtedel jne eri keeltes näitab suhtumist: „siin on ka välismaalasi, arvestame nendega“ (eestlastele), „te olete teretulnud“ (välismaalastele).

12)  Kleepekad autodele sallivust toetavate sõnumitega



Rühm 3

1. Kas meil on piisavalt tolerantsust?

Leppisime üksmeelselt kokku, et on arenguruumi, ehk tõdesime probleemi:

Uuringud on näidanud, et Eesti sarnaneb Ida Euroopa riikidega  hoiakute osas võõraste suhtes, umbusklikkuse ja vähese avatuse osas.

Usalduse küsimus on Eestis politiseeritud.

Noortes peitub võti ühiskonna avatumaks muutmiseks, kuid siin võib olla ka petlik pilt – ei ole „vihavaenu” kuid on egoismi ja passiivsust teiste suhtes. Suhtumise kujundamisega oleks vaja tegeleda.

Räägime tolerantsusest igasuguste erinevuste suhtes, mitte ainult nahavärvist tingitud erinevused, vaid liikumispuudega inimesed, mitte-eesti keelt kõnelevad inimesed, religioossed erinevused jne.


2. Mida võiksime teha, et tõsta tolerantsust Tartus?


Arutati mitmeid võimalikke viise lahenduste leidmiseks:

KOOLID: Oleks oluline paremini kasutada ülikooli ressursse kooliõpilaste harimiseks – korraldada ülikoolide välistudengite külastusi koolidesse (nii keele praktika kui kultuuri õpingud), ka need eestlastest tudengid, kes on käinud väljas õppimas, võiksid käia rääkimas oma kogemustest. Vaja oleks tekitada terve väike õppeprogramm mille raames, valmistatakse õpilasi ette selleks (koostavad küsimusi jne) ja pärast nad peavad ise midagi edasi mõtlema seotuna teemadega, mida tutvustati.

Kaasata võiks ka nt. liikumispuudega inimesed, et sõnumit erinevates vormides koolilasteni viia.

Eesti ja vene noorte ühistegevust arendada – pikemaajalised projektid, mis oleksid juhitud eesmärgiga panna erinevad grupid koostööle ja aidata neil üksteist mõista.

Koolid on arvamuste kujundamise kohad – juba lasteaias võiks selliseid külastusi korraldada ning lastevanematega peaks ka koostööd tegema.

Õpetajakoolitusse viia sisse sallivuse teema: koolijuhtidele võimaldada koolitusi ning õpetajatele, et õpetajad oleksid valmis selle teemaga tegelema ja oskaksid sallivuse teemat õpetada: erinevates kontekstides võib seda teemat ka sisse viia teiste teemade kaudu.

POLIITILINE TELLIMUS: Selle teema juures oli keeruline täpselt sõnastada kuidas, aga ilmselt peab sõnumi viima poliitikuteni ning teemat peab olema laialt käsitletud, nii meedias kui mujal. Ühiskonna surve peab tekkima selle küsimuse ümber.

AJAKIRJANDUS: Koolitusi ja muid viise kuidas ajakirjanikele viia sõnum, et ajakirjanduse teemakäsitlus peaks olema vastutustundlik: „kaks tõmmut arsti” stiilis ajakirjandus ei ole kasulik, ei lugejale ega ka ühiskonnale, kes võtab üle arusaama, et on vastuvõetav hinnata inimest välimuse põhjal, ehk kui jutt ei ole otseselt nahavärviga seotud, siis selline pealkiri on lubamatu, ebaeetiline ja ebaprofessionaalne.

KAASAMINE: Astuda dialoogi ka nn skinhead’idega, üritada kokkuleppeid saavutada.

KÕRVALTVAATAJA VASTUTUSTUNDE KASVATAMINE: Kasvatada ühiskonnas arvamust ja arusaama, et passiivsus kuriteo või väärkohtlemise ees on omamoodi kuritegu või väärkohtlemine. Pakkuda viise, kuidas sekkuda, või minimaalselt kutsuda politsei kui nähakse mõnitamist, ähvardamist või midagi hullemat.

KOOSTÖÖ POLITSEIGA: Kindlustada, et intsidendid oleksid registreeritud mitte lihtsalt „avaliku korra rikkumisena” vaid ikkagi rassi- vms kultuurivastane viha oleks registreeritud vastavalt. Et politsei oleks usaldusväärne koht, kuhu pöörduda, ja et nad ilmuksid koheselt selliste intsidentide puhul ja reageeriksid adekvaatselt.

Ennetav tegevus.