Miks valida meid?

Kogu teenitud raha läheb ühiskondlikesse tegevustesse.


Meie kliendid hindavad meie kortereid väga kõrgelt.


Meil ei pea muretsema oma ökoloogilise jalajälje pärast.


Vestlusõhtu "Inimene kohtub inimesega": Raivo Adlas ja Pääru Oja 05.03.2014

Vanemuise teatris on omamoodi murranguline aeg – staažikad näitlejad lahkuvad teatrimajast ja lavakast lendab uus punt peale. Või noh, mis see nii väga murranguline ikka on – elu ju nii käibki.

 

Nii räägib näitleja Raivo Adlas. Kätte on jõudnud teatrikuu ja sellele kohaselt algab “Inimene kohtub inimesega” teatriteemaline vestlusõhtu. Adlase vastas istub Pääru Oja ja räägib, et teatriga tegi ta tutvust seetõttu, et talle hakkas meeldima üks tüdruk, kes käis teatriringis. Lõpuks ununes tüdruk ära, aga teater jäi. Adlas õppis alguses Eesti Põllumajanduse Akadeemias, et sõjaväest pääseda. Lõpuks pidi muidugi sõjaväkke ikka minema, aga vähemalt sai kolme aasta asemel ühe aasta. Sealt edasi viis tema tee aga teatrini.

 

Mõlemad näitlejad nendivad, et rutiini on ka näitleja elus palju, näiteks Raivo kõige pikem periood ühe lavastusega oli tervelt kümme aastat ja 150 etendust. Pääru lisab, et seejuures on tähtis leida viis, kuidas mitte igavesse rutiini langeda. Samas möönavad nad, et ega ükski roll ega lavastus ei saa kunagi päris valmis. Pääru ütleb, et tema jaoks on kõige huvitavam alati esimene etendus. Adlas märgib, et prooviperioodid on erinevad ning vahel minnaks lavale ka ainult kahe prooviga, kuid lisab, et “üle proovida ka ei tohi”.

 

Pääru möönab, et loeb ka teatrikriitikat, ent võtta on sealt tavaliselt vähe, sest rajavat kriitikat ilmub harva. Mehed nõustuvad, et tundub nagu teatritegijad ja teatrikriitikud elaksid täiesti erinevates maailmades. Adlas räägib selle peale, et kadunud Hermaküla tahtis kunagi teha teatriliidu kõrvale kriitikute näiteringi, et nad saaksid aru, mis see näitlemine üldse on. Ta lisab, et Eestis on teatrikriitikaga natuke äraspidine olukord, sest on teada, et kui üks tükk kriitiku poolt maatasa tehakse, siis on saal puupüsti täis. Küsimusele, kui tihti näitlejad vabal ajal teatris käivad, vastab Pääru, et kõige parem on monad lavastatust vaatama minna siis kui endal teatritegemise isu ära kaob. Adlas ütleb seepeale, et kui mõni etendus on välja müüdud, siis ta ei tahagi vaatama minna, sest siis pakub see harva huvi. “Kõige parem on siis, kui pool tundi ei saa arugi, mis toimub!” iseloomustab ta ühte head lavastust.

 

Nagu ikka, käib vestlus näitlejatega natuke abstraktset rada pidi, vahele kuuleb aga pisarateni naerma ajavaid lugusid – peamiselt äpardusi – lavalt ja lava tagant. Adlas lõpetab vestlusõhtu publiku tänamisega ning lausub, et eks see kuulamine olegi olulisem kui rääkimine.

 

Järgmine võimalus kuulata saabub juba 26. märtsil. Nii kauaks saavad huvilised aga vaadata klippe Pääru Oja kõige lemmikumast “Hamletist”: http://www.youtube.com/watch?v=Vf2TpWsPvgI

 

Fotod: Taavi Muide