Miks valida meid?

Kogu teenitud raha läheb ühiskondlikesse tegevustesse.


Meie kliendid hindavad meie kortereid väga kõrgelt.


Meil ei pea muretsema oma ökoloogilise jalajälje pärast.


Ettekanne sarjast "Baltisaksa kultuur": Baltisaksluse kujunemine, kõrgaeg, allakäik" 14.01.2014

Baltisaksa teemalise sarja sissejuhatavas loengus rändasime ajas tagasi ning jälgisime siinsete sakslaste käekäiku varasest keskajast kuni tänapäevani välja. Kuulsime sakslaste siiajõudmisest, nende suhetest kohalike inimeste ja naabritega ning nende hilisemast saatusest. Erki Tammiksaare ettekanne heitis samuti valgust nii mõnelegi segasele asjaolule ajaloos. Järgnevalt põgus kokkuvõte ettekandest.


Saksa ordu saavutas siinmail olulisima positsiooni 14. sajandil. Sel ajal hakkas kasvama ka sakslaste osakaal Eesti- ja Liivimaal, seda eelkõige Hansa Liidu kaudu siia rännanute tõttu. Eesti- ja Liivimaa alad olid jaotatud mitme valitseja vahel, ent Liivi sõja lõpuks oli suurem osa Eestimaa kubermangust Rootsi valduses. Rootsi aeg oli siinsetele sakslastele ebameeldiv, nagu eestlastelegi. Tammiksaar juhtis tähelepanu sellele, et laialt levinud arusaam “vanast heast Rootsi ajast” on hoopis  20. sajandil kunstlikult loodud müüt. Sakslased kaotasid oma privileegid, nende valduses olnud mõisad võõrandati. Olukorra muutmiseks tuli leida liitlasi. Nii toetasid sakslased Vene-Rootsi sõja puhkedes Vene võimu. See polnud asjata: 1710. aastal sattus Eesti-Liivi rüütelkond Vene keisririigi võimu alla, maad anti sakslastele tagasi ning nende õigused taastati. Sel ajal hakkasid kujunema ka mõisad – nimelt asusid sakslased elama näljahädade tagajärjel tühjaks jäänud asulatesse. Tekkisid rüütelkonnad, kus valitses saksa keel ja luteri usk ning kus asjaajamine oli saksa keeles.


Kohalike sakslaste suhted Vene keisririigiga olid head. Selleks, et oma privileege kaitsta, olid nad keisririigile ka äärmiselt lojaalsed. Lojaalsust toetas veelgi Peeter I juurutatud teenistusastmete süsteem, mis andis ka mitteaadlikele võimaluse teenistuses edasi minna. Nii tagas üheksas teenistusaste juba päritava teenistusaadli tiitli. 19. sajandil hakkasid Vene keisririigi ja siinsete sakslaste vahel tekkima siiski vastuolud. Nimelt oli talupojad küll pärisorjusest vabastatud, ent jäetud ilma maata. Selline käitumine pälvis Venemaal hukkamõistu. Talupojad hakkasid massiliselt astuma Vene õigeusku, kardeti Vene keskvõimu tugevnemist. Sakslased tunnistasid muudatuste vajalikkust ning pöördusid selleks Helena Pavlovna, keiser Nikolai noorima venna abikaasa poole, kel oli keisri üle suur mõjuvõim. Sakslaste ettepanekul loodi Läänemere komitee, kes pidi pakkuma olukorrale lahendust. 1856. aastast alates oligi võimalik minna üle teorendilt raharendile. Reformid olid aga aeglased, mistõttu püsis Baltikum endiselt Venemaa valvsa pilgu all.


Mis puudutab sakslaste rahvuslikku ühtsust, siis sellest saab Tammiksaare arvates kindlalt rääkida alles alates 19. sajandi lõpust. Ühtsustunne hakkas tugevnema küll juba Tartu ülikooli taasavamisel, ent otsustava tõuke andis Carl Schirreni 1869. aastal välja antud teos „Livländische Antwort an Herrn Juri Samarin“.


Baltisakslaste olukord hakkas halvenema 20. sajandil. Hitleri üleskutsel lahkus enamik baltisakslasi 1939. aastal Ida-Preisimaale, kust neil polnud lubatud lahkuda. Suhted luterlastest põgenike ja kohalike sakslaste vahel olid pingelised ja on seda kohati siiani. Nüüdseks on paljud baltisakslased aga taastanud oma aadlistaatuse, samuti on asutatud Carl-Schirren-Gesellschaft ja Deutsch-Baltische Gesellschaft. On hakatud tegelema ka baltisaksa ajalooga. Paraku ei ole Eestis piisavalt inimesi, kes baltisaksa ajalooga tegeleksid.


Baltisakslased on andnud meie kultuuri ja teadusesse olulise panuse. Suuresti just tänu baltisaksa teadusbaasile oli Eesti Nõukogude Liidus hinnatud kui teadusmaa.

 


Baltisaksa kultuuri tutvustava sarja toetab Deutsch-Baltische Gesellschaft.