Miks valida meid?

Kogu teenitud raha läheb ühiskondlikesse tegevustesse.


Meie kliendid hindavad meie kortereid väga kõrgelt.


Meil ei pea muretsema oma ökoloogilise jalajälje pärast.



Vestlusõhtu "Inimene kohtub inimesega": Eda Ahi ja Karl Martin Sinijärv 17.12.2013


On detsembri keskpaik, istume lokaali Suudlevad Tudengid teisel korrusel ning oleme tunnistajateks „Inimene kohtub inimesega“ vestlusõhtu külastajate kogunemisele. Luulehuvilisi on kohale tulnud oodatust palju rohkem, inimesed istuvad tihedalt üksteise kõrval, täites nii kõik ruumis olevad vabad kohad, kuid sellest hoolimata tuleb rahvast aina juurde. Saabuvad ka tänased esinejad Eda Ahi ja Karl Martin Sinijärv ning saame vestlusõhtuga alustada.

 

Nagu jõuluajale kohane, alustame jutustamist ikka pühadeteemaga ning vestlejad nendivad, et eks ta üks kiire aeg ole ja vabad hetked saavad ruttu toimetustega täidetud. Lapsepõlve jõulusid meenutades ei tule aga kummalgi luuletajal meelde kindlaid lemmiksalme, mida jõuluvanale esitati. Karl Martin tunnistab, et sai juba varakult aru, et iga jõuluvana sees on inimene, mispeale Eda aga lisab vestlusele jõulumaagiat ja armast naiivsust arvamusega, et võibolla on hoopis iga inimese sees jõuluvana. Olgu sellega kuidas on, aga mõlemad vestlejad nõustuvad, et hea on säilitada lapselikku unistamist ja mängulisust ning nemad igatahes küll ei taha veel täiskasvanuks saada.

 

Oma esimesi ise kirjutatud luuletusi mäletavad nad aga küll. Eda räägib naljatledes, kuidas ta oma kõige varasemad teosed vanaemale kasvuhoones kasvavatest tomatitest kirjutas. Karl Martin aga räägib loo koolitunnist, kus ta pidi lugemikust üht halba luuletust õppima ning ütles seepeale: „Sellise võiks ma ise kah valmis teha“. Ja nii ta siis hakkaski sõnu kokku sobitama. „Sa oled alles siis luuletaja, kui teised hakkavad seda tähele panema ja märkama,“ kinnitab ta aga nüüd.

 

Ka Eda on nõus, et peale luule kirjutamise on oluline ka aus kriitiline tagasiside ja publik, kellele seda tehakse. „Kui juba midagi avaldada, siis oleks kahju kui seda ei loeta,“ ütleb Eda. „Kui sa teed midagi,  mis võiks olla ka teistele huvitav, siis oleks sigadus too inimene sellest ilma jätta,“ lisab Karl Martin omalt poolt. Siiski päris kõike oma loomingust nad ei avalda ning mõni kirjutatud tekst jääb ootama, et see hiljem uuesti meelde tuletatakse ning siis „legoklotsidena uueks luuleks kokku pannakse“ nagu ütleb Karl Martin.

 

Kuigi luulet ei kirjuta nad endile vaid ikka lugejatele, on nende meelest alati naljakas kui nende kirjutisi valju häälega ette loetakse. „See on päris õudne, kui näitlejad hakkavad luulet lugema,“ ütleb Karl Martin. Siiski on mõlemad nõus väikese eksperimendiga, kus loevad ette ühe vabalt valitud luuletuse teise vestleja loomingust. Pärast lugemist tunnistavad nad, et see polnudki kõige hullem.

 

Publik elab selgelt vestlejate jutule kaasa,  kõige rohkem pakub neile huvi luuletajate isiklik seos loomingus kajastatavaga. Eda räägib naerdes, kuidas ta on arvustustest palju kordi lugenud enda kohta väljamõeldud asju, mida kirjutajad tema kohta luule põhjal järeldanud on. „Teksti ja autori samastamine on kõige suurem viga, mis tehakse. Kuigi igas tekstis on natukene autorit,“ ütleb Karl Martin. „Ausus pole oluline, tähtis on meelepildi kujundamine,“ lisab ta.

 

Naerdakse kaasa ning küsitakse küsimusi ka teiste teemade kohta. Eda ja Karl Martin räägivad üksteise järel lugusid motivatsioonist, luuletajate stereotüüpidest ja argipäevast. Ka sellest, kui palju luuletamine on hobi või „päris töö“ ning millised on reeglid. „Luuletajad võivad kõike, aga ei pea midagi. Sellepärast ongi hea luuletaja olla,“ sõnab Karl Martin teemaderingi kokku tõmmates.

 

Fotod: Taavi Muide